Olen see, kes olen – mõtted ja tunded ATH diagnoosi saamisest (I osa)

Enne, kui ma 30-aastaselt ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosi sain, küsisid minult paljud, milleks mul seda diagnoosi vaja on ja kas ma ei karda, et mu peale viltu vaatama hakatakse. Tegelikkuses olid mul pärast diagnoosi saamist kliinikust lahkudes silmis õnne- ja heldimuse pisarad. Miks? Sest hetkega sain vastuse küsimusele, mis oli mind väiksemal või suuremal määral terve elu piinanud. Ma mõistsin lõpuks, miks ma varasemalt ei paistnud õieti sobivat ühtegi gruppi või kogukonda.  See polnudki seetõttu, et minul inimesena oleks midagi viga, nagu olin ekslikult siiani arvanud, vaid mu aju lihtsalt toimib veidi erinevalt paljude teiste inimeste omast.

Tänaseks on diagnoosi saamisest möödas natuke üle poole aasta. Olen jätkuvalt seda meelt, et minu jaoks oli see justkui aastakümneid tagasi kadunud pusletüki üles leidmine. Samas ma ei soovi ‘aateehaaka’ (nagu mulle ja veel mõnele endid kutsuda meeldib) sildi saamist ka üle romantiseerida, jättes mulje, et korraga said kõik mu probleemid lahendatud ja elu on nüüdsest iga päev kui pidu ja pillerkaar. Oo, ei! Mul on jätkuvalt ka probleeme. Ehk on asi lihtsalt selles, et alles nüüd julgen ma oma probleemidega ausalt ja sügavalt tõtt vaadata? Varasemalt pigem põgenesin nende eest, eitades nende olemasolu ja otsides lohutust vähem või rohkem ennastkahjustavatest asendustegevustest.

Ma ei karda enam tunnistada, kui mul on raske — või et vahel on lausa kohutavalt raske. Hetkel olen eluga punktis, kus olen mitu aastat olnud sisuliselt töötu. Pikalt diagnoosimata ATH tõttu tekkinud depressioon ja ärevushäire on kaasa toonud osalise töövõimetuse. Olen emaks kõige ägedamale pisikesele poisiklutile, kuid paraku üksinda. Kõige sellega ei ole sugugi kerge alati toime tulla.  Pean aga nentima, et minu elu kõigi eriilmeliste tahkude, tunnete, mõtete, murede, rõõmude ning muu virvarri juures saab päev-päevalt aina selgemaks üks rahu toov tõsiasi – ma olen see, kes ma olen ja sellest piisab.

Elan oma elu julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem. Ma ei karda enam olla mina ise – isegi, kui see teisi inimesi ärritab. See ei tähenda, et mul on õigus meelega kedagi endast välja viia või tema isiklikke piire ületada. Kui saan kellegi tagasisidest teada, et olen talle haiget teinud, palun enamasti esimesel võimalusel siiralt vabandust, püüan oma vea heastada ja edaspidi seda mitte korrata. Küll aga ei palu ma enam vabandust selle eest, kes ma olen – oma olemuse, oma eheda mina eest. Olgu see kohati nii hüperaktiivne, impulsiivne, mõtlematu, kannatamatu, tormakas, emotsionaalne, ülevoolav, vali, värvikirev või metsik kui tahes.