Olen see, kes olen – mõtted ja tunded ATH diagnoosi saamisest (II osa)

ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) diagnoosi saamise kogemus on mulle nii mõndagi õpetanud. 

Näiteks tundub mulle, et mida enam ma eitasin oma negatiivseid omadusi ning püüdsin peamiselt teistele meele järgi olla, seda suuremaks läks segadus mu sees ja rahulolematus iseendaga. Endaga “sõbraks saamine” saabus alles pärast pikka ja kannatusterohket otsingut, kui suutsin endale ausalt tunnistada, et mul on probleem… Ja et ma vajan abi.

Abi ei tulnud aga sugugi kergelt. Haigekassa poolt rahastatud teenekas psühhiaater diagnoosis mul esimese 10-minutilise telefonikõne põhjal üldistunud ärevushäire ja kirjutas välja antidepressandid. Vanemas eas doktorihärra keeldus aga kategooriliselt kaalumast minu väljapakutud ja (vähemalt oma arust) selgelt põhjendatud võimalust, et mul võiks ATH olla — ja nii kolm kuud. Antidepressantide osas olime küll raviskeemi mulle sobivaks saanud, kuid kuna psühhiaater endiselt polnud nõus mind saatma ATH uuringutele, otsustasin arsti vahetada.

Pöördusin Viimsi Psühhiaatriakliinikusse: tasulisse kliinikusse, mille kohta jagasid kiidusõnu mitu inimest ATH ja Spektri 16+ tugigrupist Facebookis. (Tugigruppi, muide, jõudsin pärast Marilyn Jurmani avameelse intervjuu lugemist ning talle kirjutamist, et nõu küsida, kust võiksin ATH diagnoosimise kohta asjalikku infot leida. Aitäh Sulle, Marilyn!)

Erakliinikus käimine tähendas küll 300-400-eurost investeeringut oma tervisesse, kuid õnneks oli see mu jaoks tol hetkel võimalik. Kõigest kahe nädalaga sain ametliku kinnituse oma üle aasta väldanud kahtlustele. 

Mul on aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

Diagnoosi saades langes minu jaoks oma kohale pusletükk, mida kogu elu otsinud olin. Mõistsin, et see, et ma pole õieti kuhugi sobitunud, ei tulene minu ‘keerulisest’, ‘halvast’, ‘saamatust’, ‘tundlikust’, ‘veidrast’ jne iseloomust, vaid et minu aju lihtsalt funktsioneerib veidi teistmoodi kui paljude inimeste oma. Ja see on okei. See ei tee mind inimesena automaatselt mitte kellestki teisest paremaks ega ka halvemaks. 

Samuti andestan inimestele oluliselt kergemini, kuna saan aru, et inimesed, kelle aju ei toimi minu omaga sarnaselt, ei saagi minu aju toimimist mõista — see oleks sama keeruline, kui nt selgitada pimedana sündinud inimesele, milline on kollane värv.

Kuuldes mu diagnoosist on tihti inimeste esimene küsimus, “Milles see sul väljendub?” Mul on ATH hüperaktiivne-impulsiivne tüüp ehk mu aju pidurdusfunktsioon on häiritud. Oma olemuselt olen, toimin, mõtlen, suhtlen ja käitun kohati teistest erinevalt. Mu aju vajab efektiivselt toimimiseks üpris spetsiifilisi tingimusi. Näiteks on mu peas pidevalt umbes mustmiljon mõtet. Nad paistavad kohati liikuvat valguse kiirusel ning mulle endalegi ootamatuid radu pidi. On täiesti tavaline, et vestlus toreda suhtluskaaslasega algab kõige tavapärasemast asjast, näiteks mida keegi hommikuks sõi. Seejärel liigub jutt kiiresti tekkivate seoste kaudu reaktiivlennuki mootori toimemehhanismideni ning lõppeb arutlusega selle üle, milline oleks ükssarvikute sekti jaoks parim võimalik karismaatiline juht.

Tähelepanu- ja keskendumisraskused on minu ATH tüübi puhul veidi vähemal määral esindatud kui hüperaktiivsus ja impulsiivsus (mis esinevad mul väga tugevalt). See tähendab, et suurema osa ajast olen suuteline oma tähelepanu juhtima ja olulisele keskenduma. Mõned olulised eeltingimused oma tähelepanu ja keskendumise suunamise suutlikkuseks mu aju puhul aga siiski on, nt:

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ei ole aga sugugi alati häiriv. Mulle meeldib ikka mõelda temast kui kahe teraga mõõgast. Pea 30 aastat oli ATH pigem õnnetuseks, põhjustades palju segadust, kaost ja kannatusi mulle ning mu lähedastele. Näen alles nüüd, miks mu elu just sellisena välja kukkunud on, nagu ta on. 

Teisalt näen ka kõike positiivset, mis kaasneb selle (inimkonna kui sellise jaoks siiski pigem müstilise) neuroloogilise eripäraga, koondnimetusega ATH. See on entusiasm, vaimustumine ja pealehakkamine. Energia, julgus ja inimeste kokku toomine ning sütitamine. Loomingulisus, kiire kohanemisvõime ja “lahtine pea”. 

Nii nagu erinevad inimesed, erinevad ka nende ajud. Seega ei pruugi ühe üksikisiku ATH olla sarnane teise omaga, nt on kindlasti neidki, kes tulevad väga edukalt toime ilma diagnoosi ja ravita (mis kombineerib parima efektiivsuse saavutamiseks teraapiat ravimitega). Tuntud ATH diagnoosiga inimesi leidub väga erinevates tegevusvaldkondades: Richard Branson, Justin Timberlake, Michael Phelps, Emma Watson, Johnny Depp jpt.

Lõpetuseks soovin avaldada siirast imetlust ja austust igale lapsevanemale. Lapse kasvatamine on äärmiselt vastutusrikas ja kohati suuri väljakutseid esitav ülesanne. Veelgi keerulisemaid takistusi tuleb ette nende lapsevanemate eludes, kes vastutavad natuke teistmoodi funktsioneeriva ajuga lapse elu eest. Seega, nii neile, kes on hoolimata hirmust ühiskonna hukkamõistu ees julgenud sügavalt peeglisse vaadata ning endale tunnistada, et kas tema ise või tema laps vajavad abi, kui ka neile, kes seda (vähemasti veel) teinud pole: respekt! Jätka samas vaimus. Ära iial anna alla enda ja oma lapse (laste) heaolu osas, isegi mitte esimeste (või ka järgnevate) takistuste vastu põrkudes. Kuskilt saad sa niikuinii kriitikat, alati — ükskõik, mis otsuse langetad… Kõige tähtsam on sinu ja su lapse ning teie pere heaolu- ja rahutunne. Ükskõik, mida arvab keegi kolmas. (Vihjeks: tihti on kõige tugevamad arvamused eri asjadest just neil, kes tegelikult asjast ise suurt ei tea ning lähtuvad pigem oma emotsionaalsetest läbielamistest, eelarvamustest, küla peal kuuldud juttudest jne.)