Disneyland, Pariis - Unistuste reis


Selle fantastilise reisi idee tuli loomulikult lapse poolt. See mõte tekkis tal mitu aasta tagasi, kui ta oli veel 7-8 aastane. Ta avastas Ipadis Disneylandi äppi ning hakkas seda igapäevaselt vaatama ja uurima. See oli tema sünnipäevasoov. 

Ausalt öeldes, kui tegu oleks tavalapsega, siis otsus minna oleks teha palju lihtsam: kogud raha, ostad lennupiletid, broneerid hotelli/apartamendid jne – ja minek! 

Autistliku lapse emana selline sünnipäevasoov tähendas minu jaoks suurt eeltööd nii iseendaga, kui ka lapsega. Ja soovi täitmine võttis ikka mõni aasta. 

Eelkõige sellises eas polnud laps veel emotsioonalselt ja vaimselt valmis minema sellise reisile. Seega esimene soovitus – kaaluda lapse emotsioonalset ja vaimet valmistust. (Nipp nr 1). Kas ta saab hakkama lennukis, metroos, rongis, bussis? Kas tema ülitundlikud meeleelundid saavad hakkama suure müraga, väikse ruumiga lennukis, uues kohas nagu hotel jne? Kui kaua ta saab olla kodust eemal? Kas 1 päev või rohkem? Kes peaks kaasa tulema? Kas ainult ema/isa või kogu perekond kaasaarvestades vanavanemad/õed/vennad? 

Seega me hakkasime treenima last olema suures rahvamassis. Tegime sellised alguses 1-2 päevased lühikesed reisid lõbustusparkidesse Helsingisse ja Stockholmi. (Nipp nr 2)

Lendasime lennukiga puhkusele 2-3 korda. Aga enne seda tutvustasime lapsele päris lennukit (käisime angaaris ja jalutasime lennukis, näitasime kus on istmed, kus on WC jne. Samuti käisime Tallinna lennujaamas julgestuskontrolli tegema. (Nipp nr 3). Lennukis broneerisin kohad lennuki alguses, et lennusaatajad oleks käepärast igaks juhuks ja reisijad oleksid selja taga. Kui nägin, et kõrval oli väike laps, kes kindlasti hakkab lennu ajal nutma, siis vahetasin kohad. (Nipp nr 4)

Kuna reisi ajal on vaja pikalt käia ning mingeid kotte tassida, siis harjutasime ka seda. (Nipp nr 5)

Kogu reis oli plaaneeritud juveeli peensusega ja iga samm oli paika pandud. 

Esiteks, lend. Loomulikult ainult otselend Tallinn-Pariis. Ainult käsipagas, kuna meid on ainult 2: mina ja laps. Iga riideeseme ja jalanõupaar oli arvestatud, et oleksid mugavad ja mitte palju, aga siiski piisavalt, et jätkuks terveks reisiks. Jälgisin pidevalt ka ilmateadet. Võtsin kaasa lapse lemmiktoidud, mis olid lubatud lennukisse käsipagasiga võtta. (Nipp nr 6)


Enne reisi harjutasime telefoni kasutamist, vaatasime lugusid, mida tuleb teha juhul kui: kaotad emme, võõras hakkab sinuga rääkima vms.Telefoni külge oli kleebitud silt ema/isa telefoninumbriga ning tekst inglise keeles “Mina olen Maria. Ma olen Eestist. Mina oskan rääkida kolmes keeles: eesti, vene ja inglise keeles. Kui ma ei vasta sulle, siis palun kirjuta jutt paberile või helista minu emale/isale. “ Samuti oli lisatud dokumentide koopiad. (Nipp nr 7)

Kogu reisiplaan oli tehtud kirjalikult ning tutvustatud lapsele - millal lendame, millega sõidame, kus ööbime. Vaatasime Youtube's kõik kohad, kus plaanisime olla. Ühesõnaga, visualiseerisime võimalikult palju infot reisi kohta, et võimalikult vähe oleks ettearvamatusi. (Nipp nr. 8)

Kohapeal tegime kokkuleppeid, kus me pargis (Dinseylandis) lähme. Selle plaani tegi laps ise ning mina hindasin, kas ta võib sellele atraktsioonile minna või mitte. Kui arvasin, et see ei sobi temale, siis pakkusin asendust. Kokkulepped ja asendused on tähtis! (Nipp nr 9)

Igaminutiliselt hindasin lapse seisundit, et ennetada tantrumit(meltdown). Tantrumit saab ennetada ja vältida, kui sa oled tähelepanelik ja tead/tunned oma last. Tegime puhkepause ning esimesel päeval polnud me pargis kaua aega. (Nipp nr 10) 

Kogu reisi tegevused olid struktueeritud ning lapsele tuttavaks/arusaadavaks tehtud. Struktueeri iga tegevus! (Nipp nr 11)

Mul endal oli kogu plaan pähe õpitud, kuid pidin varuma varuvarindid valmis. Näiteks, mis juhtub, kui… ja minul oli juba vähemalt 3 varianti valmis. Ühesõnaga, ma olin valmis igas olukorras kohe tegutsema, mitte pikalt mõtlema, mida ma teen ja kuidas lahendan. (Nipp nr 12)

Unistused peavadki saama täidetud isegi siis, kui alguses tundub “mission impossible”. Meie reis läks 100% plaani järgi! See oli päris kõva väljakutse nii mulle, kui ka lapsele,  aga me oleme mõlemad üliõnnelikud ja uhked üksteise peale, et saime hakkama!

Lisan veel, et kõige tähtsam on muidugi enda ja lapse motiveerimine. Õige motivatsioon on edu valem!

  

Jelena
Autistliku lapse ema